Iga sõja kohta kirja pandud ajaloos on enamasti juttu sellest, kus ja kuidas lasti välja esimesed kuulid või mürsud ning kes seda pealt nägi. Ükski kirjeldus pole pelgalt ülevaade sõja algusest, vaid ka pilguheit selle ajastu olemusele, milles inimesed elasid.
Ajaloolased, kes arutavad esimesi püssipauke Ameerika kodusõjas 1861. aastal, kirjeldavad enamasti püsse, suurtükke ja purjelaevu Lõuna-Carolinas Charlestoni kindluse lähedal.
1914. aastal veeresid sündmused lumepallina I maailmasõja alguse poole alates sellest hetkest, mil terroristid kasutasid Sarajevo linnatänaval rahva silme ees granaate ja püstolit Austria-Ungari keisririigi ertshertsogi mõrvamiseks.
Seda, mis juhtus 25 aastat hiljem Poola piiri lähedal, ei mõistetud aga päriselt kuni Nürnbergi kohtuprotsessideni. 1939. aastal panid Natsi-Saksamaa SS-sõdurid selga Poola vormiriided ja lavastasid rünnaku Saksamaa raadiojaamale. Adolf Hitler kasutas seda kallaletungi põhjendusena, mis lubas tal alustada välksõjana mõeldud sissetungi ning tankide, lennukite ja jalaväega Poola linnad kiiresti alistada.
Iga eelpool nimetatud intsidendiga kaasneb ka kirjeldus tolle ajastu tehnoloogiast, millel oli oluline roll nii intsidendile järgnenud sõjas kui ka sõtta kistud inimeste eludes.
Sama mustrit järgib ka sõda Ukrainas. Venemaa väed tungisid 24. veebruaril 2022 üle Ukraina piiri jalaväe, tankide, lennukite ja tiibrakettidega. Esimesed lasud tehti tegelikult aga mitu tundi varem, kui kalender näitas veel 23. veebruari. Need tehti küberrelvast nimega Foxblade, mis tulistati välja Ukraina arvutite suunas. Meie ajastu tehnoloogiale omaselt töötasid inimesed, kes seda rünnet esimeste seas märkasid, teisel pool maailma – Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Redmondis.
See näitab ilmekalt, kui oluline on astuda samm tagasi ja vaadata, mis siis õigupoolest toimus Ukrainas selle sõja esimestel kuudel – sõja, mis on Ukrainale tähendanud laastavaid purustusi ja tohutuid inimkaotusi, sealhulgas rahulike elanike hulgas. Ehkki keegi ei oska praegu arvata, kui kaua see sõda kestab, on juba praegu selge, et see peegeldab sama trendi, mida on nähtud teistes viimase paarisaja aasta suurtes relvakonfliktides. Riigid kasutavad sõdu pidades kõige uuemat tehnikat ja sõjad ise kiirendavad tehnoloogilist arengut. Seetõttu on oluline pidevalt analüüsida sõja mõju tehnika arengule ja kasutusele.
Venemaa sissetung sõltub osaliselt küberstrateegiast, mis hõlmab vähemalt kolme selgelt eristatavat, vahel omavahel koordineeritud suunda: hävitavad küberründed Ukrainas, võrkudesse tungimine ja spionaaž väljaspool Ukrainat ning kübermõjuoperatsioonid, mis sihivad inimesi kogu maailmas. Selles aruandes käsitletakse ja analüüsitakse kõiki neid valdkondi ja nende omavahelist koordineerimist. Samuti pakutakse siin välja mõned mõtted, kuidas neid ohte paremini tõrjuda nii selles sõjas kui ka laiemalt ning millised võimalused on riigi- ja erasektoril paremini koostööd teha.
Käimasoleva sõja küberaspektid ulatuvad Ukrainast palju kaugemale ning peegeldavad küberruumi unikaalset olemust. Kui riigid saadavad lahingusse koodi, liiguvad relvad valguse kiirusel. Interneti teerajad on globaalsed – nii pole kübertegevuste tõkestamisel suurt abi sellest kaitsest, mida on pikka aega pakkunud piirid, müürid või maailmamered. Ja Internet ise, erinevalt maast, merest ja õhust, on inimeste loodud, sõltudes avaliku ja erasektori omandi, käidu ja kaitse kombinatsioonist.
Kõige selle tõttu on vaja ka uut liiki kollektiivkaitset. Venemaa, kes on arvestatav küberjõud, pole selles sõjas vastamisi lihtsalt mingi suvaliste riikide liiduga. Ukraina küberkaitse toetub suuresti paljude riikide, ettevõtete ja valitsusväliste organisatsioonide koalitsioonile.
Maailm saab nüüd asuda analüüsima ründe ja kaitse küberoperatsioonide esialgseid ja suhtelisi tugevusi ja nõrkusi. Millistes valdkondades suudab kollektiivkaitse ründeid edukalt nurjata ja millistes on vajakajäämisi? Millist tüüpi tehnoloogilised uuendused aset leiavad? Ja mis kõige olulisem – mida on tarvis teha selleks, et end edaspidi tõhusalt küberrünnete eest kaitsta? Kõige muu hulgas on oluline võtta nende analüüside ja hinnangute aluseks täpsed andmed, mitte lasta end uinutada asjakohatul tundel, nagu poleks kübersõda Ukrainas olnud üldse nii hävitav, nagu paljud kartsid.